Enne kui otsustasime, kas jätta oma esimese lapse veri alles või mitte, uurisime asja põhjalikult. Teenust võib meie maal tänagi veel pidada uueks, teavet selle kohta napib. Vaatamata kuuldud vastuolulistele arvamustele, otsustasime teenust kasutada.

Võtsime positiivse otsuse vastu sellepärast, et lähenesime nabaväädivere säilitamisele kui kindlustusele – täna maksad ja siis loodad, et seda ei lähe kunagi tarvis. Kui aga peaks tekkima vajadus selle järele ja meil ei oleks seda, oleksime valmis kõik ära andma. Teine aspekt, mis meid asja kaaluma sundis, oli esmapilgul kõrgena tundunud hind. Tegime aga lihtsa arvutuse – verevõtt, -analüüsid ja kogu muu protseduur maksab ju sama palju kui auto aastane kindlustusmakse, vere säilitamise aastatasu aga on võrdne korteri keskmise aastase kindlustusega. Seadsime prioriteedid hõlpsasti paika.

Meie esimene poeg Simonas sündis väga kiiresti, kui nii võib öelda. Haiglas kulus vastuvõtuuksest kuni poja süleshoidmiseni vaevu 30 minutit. Kui sünnitusärevus oli möödas, hakkasime muretsema, kas verevõtt läks ikka edukalt ja kas veri osutub kõlblikuks. Kuu möödudes rõõmustasime positiivse vastuse üle. See ei oleks kindlasti õnnestunud, kui meie ümber ei oleks olnud asjatundjad, iseäranis oluline oli verekogumise koordinaatori ja ämmaemanda panus.

Nüüd oleme teise lapsega ilmaletuleku finišisirgel. Oleme ka tema nabaväädivere võtmise osas juba kokku leppinud.