Kõik haigused uuenevad ja muutuvad agressiivsemaks. Rakkude säilitamine oli kõige loogilisem otsus. Kui kunagi peaks juhtuma õnnetus ja laps peaks haigeks jääma, üks võimalikest raviviisidest aga oleks tüvirakkude siirdamine, ei suudaks me endale arvatavasti terve ülejäänud elu andestada, et ei kasutanud võimalust ega hoidnud neid alles. Teisest küljest, doonori leidmine on päris suur vaev ja kas see on soodsam viis? Meie arvates mitte... Ilmaletulev inimlapsuke on aga meie elus nii tähtis!

Kuulsime tüvirakkude kohta esimest korda Terve Alguse koolis, kui tütre sünnini oli jäänud mõni kuu. Leedus on see suhteliselt uus teema, sõprade seas ei olnud veel keegi oma lapse rakke alles hoidnud. Puudusid igasugused muidu suust-suhu liikuvad soovitused, kuidas kõik toimub. Ajakirjanduseski napib teavet uute ravimeetodite kohta.

Kuna sünnitus algas oodatust pisut varem, pidime paraku lõpliku otsuse vastu võtma sünnitusmajas, kui tütre tulekuni oli jäänud mõni tund. Tore, et sünnitusmaja personal ja meie arst seadsid end rakkude kogumiseks ruttu valmis. Niisiis pidime sünnitusmajas täitma kõik vajalikud dokumendid. Täname kõiki operatiivse ja meie jaoks olulise töö eest!