Meditsiin on väga iidne ja konservatiivne teadusharu. Võime välja tuua mõned arstiteaduse tehnoloogilise progressi hüpped: XIX sajandil tegid antibiootikumid revolutsiooni, eelmisel aastasajal dešifreeriti DNA kood ning teaduse viimane moeröögatus on nanotehnoloogiad, mis ei jäta meditsiinigi puutumata. Tänapäevased tehnoloogiad võimaldavad haigust täpselt diagnoosida, koguni teha kindlaks, millises kromosoomi või geeni punktis kahjustus on tekkinud. Sellele vaatamata allub mõni haigus ravile ikka veel raskelt. Selliste haiguste hulka arvatakse verevähi mitmesugused vormid.

Praktika on näidanud, et nabaväädiveri on verevähi ning muude vereloome- ja immuunsüsteemihaiguste ravimisel väga väärtuslik, kuna sisaldab rohkelt tüvirakke. Peale vereloomes osalevate tüvirakkude on veres ka mesenhümaalseid tüvirakke, mis aitavad kaasa kahjustatud kudede regeneratsiooniprotsessile. Teadlastel on juba õnnestunud kasvatada neist noortest rakkudest närvi-, kõhre-, luu-, lihas- ja muud tüüpi kudede rakke ning rakendada neid edukalt eksperimentaalsetes teraapiamudelites. Suur hulk teadusrühmi teeb mitmesuguseid tüviraku-uuringuid, mille tulemused lubavad uskuda, et väikestel rakkudel on suur väärtus.

Tüvirakkudega ravitavate haiguste loend muudkui kasvab. On vaid aastakümne küsimus, millal neid üldmeditsiinis kasutama hakatakse. Oma tüvirakkude alleshoidmisega kindlustatakse endale võimalus rakendada tulevikus rakuteraapia tehnoloogiaid. Need rakud võivad aidata ka autoimmuunsushaiguste korral (hulgiskleroos, diabeet jm). Võime öelda, et loodus ja tehnoloogiad on andnud meile võimaluse hoolitseda varakult enda ja oma laste tervekssaamise eest. Lapse sündimisel tuleb vaid nabaväädiveri alles hoida. Talletatud nabaväädiveri võib marjaks ära kuluda lapsele endale või tema lähedastele.