Täiskasvanu organismi tüvirakud

Täiskasvanud inimese kehas tagavad tüvirakud normaalse kasvu ja arengu ning osalevad haige, vigastatud või kulunud koe taastamises, kuid täiskasvanud organismi tüvirakud ei ole nii universaalsed kui loote omad. Täiskasvanu tüvirakud suudavad diferentseeruda vaid sellele koele omaseks rakutüübiks, kus need asuvad. Kui tüvirakud saavad signaali kudede mis tahes vigastuse või haiguse kohta, hakkavad need poolduma (üks tütarrakk jääb tüvirakuks, teine spetsialiseerub). Neist saavad kahjustatud koe rakud, mis taastavad sel moel organismi rivist välja löödud tasakaalu. Kui koe tüvirakud saavad otsa, saadetakse sinna lisaks erilisi luuüdi tüvirakke.

Kõige paremini tuntakse luuüdi tüvirakke

Luu sees olev üdi on täis tüvirakke, millest tekivad kõik vererakud. Verevähki haigestunud laste ega täiskasvanute puhul ei piisa alati üksnes medikamentidega (kemoteraapia, immunoteraapia) ravimisest. Mõnel juhul võib aidata ainult doonori luuüdi (vereloome tüvirakkude) siirdamine. Patsiendi haiged vereloomerakud asendatakse siirdamisel doonori tervete rakkudega, mis hakkavad taas tervet verd tootma. Tüvirakke võetakse luuüdist kirurgilisel teel. Doonorile tehakse lokaalne või üldnarkoos, seejärel võetakse steriilse nõelaga (enamasti puusaluust) luuüdi. Protseduur kestab mitu tundi, selle käigus võetakse 700–1500 ml verd ja luuüdisuspensiooni.

Ehkki väikeses koguses, leidub tüvirakke ka ringlevas ehk perifeerses veres. Neid kogutakse siis, kui haige paraneb pärast intensiivset kemoteraapiat ja veres suureneb nende hulk. Samuti saab selliseid rakke doonori verest, kellele süstitakse mitu päeva kasvufaktorit – erilist valku, mis soodustab tüvirakkude paljunemist ja paiskamist verre. Kui verre koguneb piisav hulk tüvirakke, saab need kokku koguda. Kogumisprotsess vältab 3–8 tundi.

Sellisel juhul on väga oluline sobiva luuüdidoonori olemasolu. Esmalt püütakse doonor leida pereliikmete seast (uuritakse vendi ja õdesid). Tõenäosus leida õige doonor pereringist on siiski vaid umbes 20%. Ülejäänud haigetele tuleb sobilik doonor leida oma riigi või ülemaailmsest luuüdidoonorite registrist. Kahjuks ei leita vahel isegi 12 miljoni vabatahtliku luuüdidoonori seast õiget. Sel põhjusel otsitakse alternatiive, kuidas päästa rohkem inimelusid.